Arvamus

  • Kas me õpetame koolis seda, mida on vaja õpetada? Kas õpetame nii nagu mõistlik? Kellelt tahes ma seda nelja silma all küsin, on vastuseks «ei». Tähendab, meil on vaja haridus uuesti defineerida. Ja tehnoloogia saaks selle juures oluliseks abiks olla, kirjutab DreamApply kaasasutaja, põhjamaade hariduse iduettevõtete liidu N8 president.    Artikkel SIIN

Arvate, et koos tehnoloogia arenguga väheneb õpetajaameti tähtsus? Mina usun vastupidist –  tehnoloogia saab õpetajale toeks olla. Samas, vaadates praeguseid tehnoloogilisi arenguid, siis tekib veendumus, et õpetaja tööd ootab tõenäoliselt ees korralik transformatsioon. Enam pole nii oluline teadmiste vahendaja roll. Kandvamaks võiksid muutuda õpetamise metoodikad, kus lapsed võtavad vastutuse oma õppimise eest. Seejuures peab õpetaja suutma juhendada lapsi, kuidas leida info ülekülluses üles õige ja oluline ning lahendada küsimusi iseseisvalt. Inforägastikus on oluline osata ennast inimesena juhtida, selleks on lastel vaja varasest lapsepõlvest alates õppida iseennast analüüsima. Ehk siis nö tuleviku õpetaja paistab olevat pigem coach või mentor.

Aga mida peaks koolis õpetama? Teatud piirides on võimalik ennustada, milliseid oskusi tulevikuinimene vajab. Kindlasti on vaja meeskonnatööoskust, samuti eneseanalüüsioskust ehk oskust mõista, kes sa inimesena oled, mida sulle teha meeldib ja mis sulle oluline on. Kuni selleni välja, et peame valmistama lapsi ette suhtlemiseks robotitega. Mida paremini me tulevikus nende «keelt» valdame, seda edukamad oleme. Teisalt on tähtsad loovus, väärtused ja empaatia. Kasvõi juba sellepärast, et robotid nendes valdkondades veel lähiajal inimestele järele ei jõua. Ja kui me kõige selle valguses mõtleme, mida kool tänapäeval õpetab, joonistub välja üht-teist sellist, mida õpetama ei peaks.

 

  • Nutiseadmetest ja arvutisüsteemidest kubisev maailm avab küberpättidele süütute ära kasutamiseks üha uusi võimalusi. Samal ajal pelgavad aga teadlased õigusliku raamistiku puudumise tõttu turvariskide otsimist, misläbi peab ühiskond vähemalt praegu õppima kuritegevuse põhjustatud rasketest vigadest, nendib R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port. Artikkel SIIN

Kui robotid nalja ei mõista, siis kas naljamehed on kurjategijad? Elame maailmas, mis pole ainuüksi vahendatud ja ühendatud, vaid ka üha intelligentsem. Nimetatud intelligentsusel on aga piirid.

  • Paraku ei ole ühes organisatsioonis või ka riigis pehmelt öeldes suure segaduse tekitamiseks vajalik kõigi sealsete inimeste mõtlematus. Artikkel SIIN

Ta kontaktide seas oli kaksteist riigikogulast, paar suursaadikut, inimesi kaitse-, välis- ja majandusministeeriumist, kaitseuuringute keskusest, IT ettevõtetest ja kõrgkoolide juhtkondadest, ajakirjandusest. Vähem kui ööpäevaga sai Anna kübersõbraks 200 inimesega. Anna Malvaraga on paraku aga seotud üks tõsine probleem, kirjutab psühholoog Kätlin Konstabel.

 

  • Internet osutuski imeliseks, aga nüüd hakkavad nad seda piirama. Artikkel SIIN

Vabadust jääb ka internetis vähemaks, sest tuleb välja, et California hipikultuurist võrsunud üksikisikute vabaduste piiramatu teostamise unistus oli reaalse maailma jaoks liiga idealistlik, kirjutab kolumnist Henrik Roonemaa.

 

  • Internetis on identiteedivaraste lemmiksaagiks lapsed. Artikkel SIIN

Me elame ühiskonnas, kus mugavus on tähtsam kui privaatsus. Ka ühiskondlikud normid on muutunud: kui varem peeti andmeid isiklikuks, siis nüüd jagatakse neid avalikult ja sellega tehakse need tahtmatult kättesaadavaks kõigile, kellel on internetiühendus. Mida tasuks silmas pidada, kirjutab küberturvalisuse ekspert Jeff Moulton.

 

Kas küberruum on päris ruum?

ON. Sa sisened sinna küll turvalisest keskkonnast (kodust, istud mugaval diivanil) – aga niipea kui oled online’is, oled rännanud kuhugi mujale – oma teadvuse, emotsioonide, reageeringute ja käitumisega.

Sa satuksid nagu seiklusparki, mis on avatud 24/7 ja kus võimalik suhelda, mängida, õppida, leida uusi tuttavaid, riskida, ennast proovile panna – ainult soovi ja sa leiad kõik võimalused. Küberruum pakub konstantselt rikkalikke ja stimuleerivaid sisusid ning on kogu aeg olemas.

Ja kuna interneti ideoloogia on absoluutne vabadus ja anonüümsus, siis need on nö supervõimed mida ei tohi alahinnata.

Noored, kelle identiteet ja enesehinnang on kujunemisjärgus – nende jaoks on see suurepärane koht katsetamiseks. Kõigega eksperimenteeritakse, kombatakse piire ja minnakse ekstreemseks – see käib inimese arengu juurde.

Enesetadvus areneb koos tagasisidega – ennast õpitakse tundma läbi teiste. Meil võib olla nii mitu “mina” kui meil on sõpru kellega suhtleme.

Kogu selle mängu juures ei mõelda tegelikult riskidele, mis küberruum endaga kaasa toob. Sest tingimused on seal erinevad ja meie instinktid ei kaitse meid seal – need on loodud pärismaailma jaoks.

Peame mõistma, et kübermaailm ei ole labor valgete hiirte ja tossutorudega. See on väga kompleksne maatriks, kus iga tehtud liigutus ja sisestatud info jääb igaveseks alles.

Iga uue seadme tekkimisega muutub tehnoloogia – sellega muutub ka küberruum ja see jällegi muudab inimeste käitumist. Mida rohkem muutusi tekib, seda rohkem uusi situatsioone tekib ja omakorda segadust.

Me elame praegu reguleerimata sotsiaalse eksperimendi keskel, teadmata mis ees ootab.

Meil on generatsioon noori, kes on avatud selle ekstreemse suurusega keskkonna jaoks. Ja ainuke võimalus probleeme ära hoida, on ennast harida ning teadvustada mis kübermaailmas valitseb.

Internet peaks olema siiski turvaline keskkond, mis toetab elamise voolu ning rikastab meid positiivse infoga.

Mirell

#cybersmart